Idüll
Minu isa Roman Tavast sündis Juhan (1868–1942) ja Ann Tawasti (1869–1935) teise lapsena Tallinnas 1895. aastal. Nad olid Tallinna tulnud Noarootsist ja nagu paljud noarootslased, oli mu vanaisa soomerootslaste järeltulija. Tema esiisad olid pärit tõenäoliselt kusagilt Hämeenlinna kandist, sest kui 19. sajandi alguses Eestis perekonnanimesid anti, sai üks neist endale nimeks Hans Tavast – see on lähedane Hämeenlinna rootsikeelsele nimele Tavastehus. Toreda kokkusattumusena asub muide Roman Tavast OÜ Soome tütarettevõte praegu Turus Hämeentie/Tavastgatani tänava lähedal.
Ma ei oska öelda, kust mu isa sai tõuke minna 11-aastaselt tuntud kullassepa Erich Trederi juurde selliõpilaseks, aga igatahes õppis ta seal viis aastat kullassepatööd ja graveerimiskunsti. Erich Treder oli Tallinna kullaseppade tsunfti viimane kullasepp, kes töötas saatuse vingerpussina paar aastat enne surma isa tehases hõbekristalli osakonna juhatajana – tema enda töökoda ja pood oli paraku pankrotti läinud. Isa raamatupidamisdokumentidest on näha, et Trederi palk oli 80 krooni, mis oli tol ajal umbes jalgratta hind.
1920. aastal ostis isa endale täiskomplektse kullassepa töölaua, nii et ta sai hakata tellimustöid vastu võtma. Mäletan seda lauda hästi – see käis temaga terve elu kaasas ja oli paigas ka hiljem suure tehase graveerimisosakonnas, kuigi nähtavasti ta selle taga siis enam tööd ei teinud.
Alguses oli laud isal kodus, kus ta töötas vabakutselisena. Sellest ajast on säilinud emale tehtud väikese peegliga puudritoos, mille sai nagu medaljoni kaela riputada. Toos on väga ilusasti kujundatud ning selle peale on graveeritud „E. M.“ (Erna Makki, ema neiupõlvenimi) ja „1920 jõulud“.
1923. aastal lõi isa Tallinnas Kuninga tänaval oma kullasepatöökoja, mille nimetus oli alguses Kunstipärane Pressimise, Emaileerimise ja Graveerimise Tööstus Roman Tavast. See kõlab uhkelt, ehkki alguses oli tegemist vaid ühe toaga, kus tegeleti nii tellimuste vastuvõtmise kui ka täitmisega.
Mis puutub isa ettevõtmise juriidilisse staatusesse, siis jäi ta lõpuni praeguses mõistes füüsilisest isikust ettevõtjaks. See oli tollal tavaline alustavate ettevõtjate seas, aga paljud neist muutsid oma ettevõtmise mingil hetkel siiski osaühinguks või aktsiaseltsiks. Näiteks Tavasti konkurent Joseph Kopfi Kallismetallide ja Lauariistade Tehas muudeti mingil hetkel OÜ-ks, mille osanikeks said Kopfi kaks poega.
Sellel otsusel olid kaugele ulatuvad tagajärjed. Kui 1990. aastate alguses hakati inimestele vara tagastama, siis ütles omandireformi seadus selgelt, et vara saavad tagasi ainult täisvastutusega ühingud. Sellepärast ei saanud seda tagasi näiteks ei Lutherid ega ka Kopfid, kellele kuulus kunagi hiilgav maja Hobusepea ja Pika tänava nurgal. Praegu tegutseb seal A-galerii ning see kuulus seif, kus galerii ehtenäitusi korraldab, ongi seal Kopfi ajast.
Esimese abilise võttis isa juba selsamal 1923. aastal. Tema nimi oli Elmar Kala ja ta oli väljaõppinud kullasepp, kes oli Tallinna tulnud Narvast. Teine töötaja tuli Rekkori juurest, samuti tugev kullasepp. Kolmekesi hakkasid nad seda asja ajama ja olid suutelised tegema kõike.
Äri kasvades kolis töökoda 1925. aastal aadressile Väike-Roosikrantsi 3 (praegune Pärnu mnt). Kuue aasta pärast, 1931. aastaks oli ettevõte nii palju kasvanud, et asus nüüd juba enda omandisse kuuluvas kahekorruselises majas Pärnu mnt 20 – aadressil, kuhu see jäi kuni aastani 1972.
Mäletan hästi neid tohutu kõrgeid suurte akendega tehaseruume. Aknad olid suured sellepärast, et sealtkaudu tõsteti sisse masinad, näiteks kuue meetri kõrgused pressid. Kogu Tavasti tehase sisseseade oli tolle aja kohta väga kõrgel tasemel.
Seadmed olid nii hästi välja töötatud, et nende tehnoloogia pole siiani vananenud ja mõni neist on meil töös tänapäevani. Näiteks kasutavad meie meistrid igapäevaselt jalapressi ehk kuulikut ja graveerimisterade terituspinki, mille peal teritatakse alles eelmisel aastal ostetud CNC freespingi terasid. Tehnika viimane sõna kohtub 100 aastat vanade masinatega! Sellele terituspingile on muide võimalik veel praegugi varuosi tellida, sest samasuguseid pinke toodetakse ja müüakse endiselt. Mõni asi on nagu viiul – selle juures ei või midagi muuta, muidu läheb tulemus kehvemaks.
Kolmas Tavasti tehasest pärit asi – pantograaf – pole enam aktiivses kasutuses, aga on samuti meie käes. Neid töötavaid masinaid, mis aga segastel aegadel omanikku vahetasid, on veelgi, näiteks 1938. aastal Saksamaalt suure raha eest ostetud põlvikpress, toakõrgune suur riistapuu, mis kaalub oma 1000 tonni, peaks praegu olema ettevõttes Herald.
Isa vedas mind mõnikord tehases käekõrval ringi ja andis ka väiksemaid ülesandeid. Kord tegime koos ühe käevõru. Elektrimootoriga töötava mehhaanilise saega saeti messingtoru otsast käevõrulaiune rõngas, mille servad lihvisime lihvimispingi peal ümaraks ja poleerisime. Minu ülesandeks oli hoida ehet vastu lihvimispinki. Lõpuks läksime kalvaanikaosakonda, kus meistrid hõbetasid käevõru ära. Kalvaanikas olid tugevad keemilised ained ja seal ei lastud mul iseseisvalt solberdada.
1935. aastal ehitas isa tehasemajale peale kolm korrust, kuhu seati sisse üheksa korterit. Tal oli hea ärivaist ja ta kavandas sellised korterid, mida sai vajadusel ka kontoriteks välja üürida. Seal võtsid koha sisse näiteks Tallinna Lennuklubi, Schiller ja Co, Eesti Piimaühing jt ettevõtted. Üheksast korterist elatigi vaid mõnes – ühes viienda korruse suures korteris elasime meie ning väiksemas mu emaema Pauliine.
1937. aastal ehitati tehasehoone ette otse Pärnu mnt äärde väiksem maja, kus avas 1938. aastal uksed Roman Tavasti esinduskauplus. Selles poes veetsin lapsena palju aega, võttes sealt kaasa võrratud mälestused. Poe sisustuski on mul nii selgesti silma ees, nagu oleksin seal käinud alles eile.
Ruumi keskel oli osaliselt palisandriga kaetud pikk klaasist lett, mille vitriini olid välja pandud mitmesugused hõbeesemed: leivakorvid, karikad, peekrid, suitsetamisvahendid, kujukesed ja palju muud. Kaupluse seinu katsid suurejoonelised kumerate klaasidega kõrged tammepuust vitriinid. Pood oli avamise ajal üks moodsamaid Tallinnas ja nägi tõesti väga uhke välja.
Aga see polnud tegelikult mitte ainult kauba väljapanemise ja müümise koht, vaid seal võeti vastu ka tellimusi. See käis nii: leti taga eraldi müüjat ei olnud, nii et kui uksekell helises, tuli seina tagant välja raamatupidaja, kes uuris, mis asjus tellija tuli. Selle selgeks teinud, kutsus ta vastava spetsialisti, kes oskas küsida õigeid küsimusi ja andis tellimise kohta mitmesugust nõu.
Tavaliselt kutsuti ette modelleerija-tsiseleerija Rudolf Meriste või kui teda ei olnud, võttis isa hea meelega ise tellimusi vastu. Ta ju tundis seda asja põhjalikult ja talle meeldis inimestega suhelda.
See, et oskajad mehed tellimusi vastu võtsid, oli väga oluline ja määras hilisema tulemuse kvaliteedi. Tavaliselt olid ju kavandid, millega märke tuldi tellima, kõigest abitud eskiisid ja selleks, et neist saaks ilusad kunstiesemed, oli vaja nendega palju tööd teha. Isal olid oma tehase toodangule väga ranged nõudmised ja ta oskas hinnata asjade kõrget kunstilist väärtust.
Eks sellepärast telliski ta kaastööd sellistelt tuntud kunstnikelt nagu Günther Reindorff, Paul Luhtein, Eduard Järv ja Jaan Äärismaa. Järvel oli 1937.–38. aastal tehase peal oma tööruum ja kõik vajalikud tingimused.
Nagu öeldud, väljusid Roman Tavasti tehasest ainult väga kõrge kvaliteediga tööd ja vast sellepärast usaldati teiste kullasseppade kõrval talle riiklike teenetemärkide valmistamine. Eesti ordenid ei jäänud ainsaks, varsti valmistas Tavast teenetemärke ka Lätile ja Leedule.
Isa tööd auhinnati isegi rahvusvaheliselt – 1937. aasta Pariisi maailmanäituselt tõi ta koju metallitööde pronksmedali.
Aga lähme tagasi poodi, sest sellega seoses on mul rääkida üks hämmastav lugu. 1990. aastate alguses, kui olime majad tagasi saanud, oli mul muidugi suur tuhin kõik taastada. Hakkasin uurima, mis on saanud neist ilusatest vitriinidest, mis poe seinu kaunistasid. Mitme kokkusattumuse kaudu jõudsin lõpuks inimeseni, kes mitte ainult ei teadnud, et need vitriinid on alles, vaid oskas ka öelda, kus need asuvad!
See tubli naine oli vitriinid ära päästnud ja nii ma need ühe Villardi tänava puumaja pööningult ilusasti kokku pakituna kätte saingi. Muidugi vajasid need värskendamist ja mõni klaas tuli asendada, aga praegu on need täies hiilguses Laidoneri muuseumis üleval.
Poes mulle lapsena ühtegi ülesannet ei antud, käisin seal hea meelega niisama aega veetmas ja uudistamas. Oli see ikka üks kihvt koht! Aga eks teisedki eestiaegsed mälestused tekitavad heldimust. Hästi on meeles Kultase kohvik ja Stude kauplus Vabaduse väljakul, mille vaateaknal liikusid elektri jõul šokolaadist rongid. Mõelda vaid, nende šokolaadirongide kohal sadas ka lund! Kas saab lapse meelest midagi ilusamat olla! Mäletan hästi ka juubelisündmusi, millega tähistati Eesti Vabariigi 20-aastaseks saamist. Päts pidas Vabaduse väljakul suurest puldist kõnet, silinder peas. Vabaduse väljak oli meil ju kodust ümber nurga minna ja eks lapsedki võeti tähtsale sündmusele kaasa. Olin viieaastane, aasta oli 1938. Ent ei läinud palju aega, kui kogu sellele idüllile saabus järsk lõpp.
Kaitserefleks
Kui ajad keeruliseks läksid, ei jäänud see ka meie, laste eest saladuseks. Ärevus oli väga suur, aga ehkki isa-ema rääkisid arreteerimistest omavahel, uskus isa ometi, et temaga ei juhtu midagi. Ta oli nimelt selline pseudovasakpoolne, kes hoidis häid suhteid oma tehase töölistega ja hoolitses nende eest hästi. Mäletan selgesti tema ütlust: „Mina olen sotsialist ja mulle ei tee keegi midagi.“
Isegi varem, headel aegadel pelgas isa, et mida töölised temast arvata võivad, sest kui ükskord pakkus ema välja, et isa võiks endale uue kasuka osta, küsis ta: „Aga mis töölised siis arvavad?“ Me elasime küll suures korteris ja Pirita-Kosel oli meil suure krundiga suvemaja, aga näiteks autot isal ei olnud. Garaaži ehitas ta Kosele küll, kuid ainus sõiduriist, mis seal seisis, oli minu vanema õe Tea jalgratas.
Tegelikult olid isa suhted töölistega väga head ja nad pidasid temast lugu. Roman Tavasti tehas oli koht, kuhu taheti tööle minna, ja sellepärast oli isal ka lihtne endale parimaid meistreid palgata. Mul on muude dokumentide hulgas olemas Tavasti tööliste raamat, kust on näha, et näiteks Aleksei Pähkel oli Tavastisse tulnud Kopfi juurest.
Eesti ajal oli mitu kullasseppade streiki, kus nõuti paremat palka ja töötingimusi, ainukesena ei võtnud aga streigist osa Roman Tavasti töölised – nemad olid oma eluga rahul.
Kui 1940. aasta juunikuus tehas natsionaliseeriti, ei pööranud töölised isa kui kapitalistist rõhuja vastu, nagu punased lootsid. Oli ju selge, et tegemist on suure ülekohtu ja kuriteoga. Aga midagi polnud teha, tehas riigistati ja isast sai selle tehniline juhataja.
Mul on olemas inventuuriakt 3. augustist 1940, millega anti kõik tehase varad riigile üle. Lõpmatutes bilansinimekirjades on üles loetletud kogu ettevõtte vara kuni viimase luuani välja. Väga põhjalik töö, mida aitas isal teha tema raamatupidaja Dmitri Varkel.
Ja mida kõike leidus valmistoodangu laos! Kümnete ja kümnete kaupa mitut tüüpi karikaid, peekreid, topse, kujukesi (näiteks pronksist valatud suusataja jpt), tikutoosihoidjaid, väikseid kaanega tuhatoose… Kõik tooted on kirjas materjalide, valmistamisviiside ja tooteliikide kaupa, iga toode on varustatud tootenumbriga. Ettevõtte algusaegadel nummerdasid nad ainult mudeleid, aga hiljem, kui hakati valmistama kallimaid esemeid, näiteks suuri kahekiloseid hõbedast auhindu, panid nad numbri igale tootele.
Tehase komissariks sai selle graveerija, suurt ja pikka kasvu mees nimega Rudolf Pitner, kes oli töötanud isa juures juba 13. eluaastast alates. Ta oli vasakpoolsete vaadetega ja nagu pärast välja tuli, kommunistliku salaorganisatsiooni liige. Nii et ta oli punastele teada-tuntud mees ja kui võimalus tuli, seati ta kohe ametisse. Tehast pandi aga juhtima sadamatööline Juhanson.
Ehkki isa ei uskunud, nagu öeldud, alguses oma naiivsuses, et temaga midagi juhtub, oli ta ometi teinud teatud ettevalmistusi ja viinud suure osa meie korteri sisustusest Pirita-Kose suvemajja või Väike-Maarjasse, kus elas tema õde Erika. Väike-Maarjasse viis ta ka oma raamatukogu ja Tea jalgratta.
Peagi tuligi päev, mis lõi kogu meie elu täielikult pea peale. Meil tuli oma Pärnu mnt korter vabastada, et komissar Pitner saaks koos naisega sinna elama minna. Palju aastaid hiljem viis elu mind selle naisega kokku. Tutvusin nimelt tema tütrega, kes ütles, et ema elab Saaremaal ja kui ma tahan temaga kohtuda, siis peaksin kiirustama. See oli üsna nõukogude aja lõpus juba. Läksingi Pitneri lesele külla, kes näitas mulle maali, mille tema abikaasa oli meie korteri aknast maalinud. Tuli välja, et komissar oli kunstniku käega mees.
Meile tuldi järele 1941. aasta 14. juuni hommikul kell 7. Elasime siis oma Kose suvemajas, mis oli meile imekombel alles jäetud. Mäletan, et olime terve eelmise päeva kogu perega veetnud, teadmata, et see jääb meie viimaseks koosolemiseks.
Selgesti on meeles, et kui hommikul uksele taoti, olid ema ja isa vannitoas. Üks neist ütles tohutu vihase häälega: „See kõik on sinu süü!“ Ma ei mäleta, kumb see oli, aga miskipärast arvan, et ütlejaks oli ema.
Mehed, kes meile järele tulid, rääkisid vene keeles, mida isa mõistis hästi. Ta oli olnud Vene sõjaväes kirjutaja, sest valdas vene kirjakeelt ja tema käekiri oli kalligraafiline ning ühtlane.
Sellistel hetkedel jäävad meelde kõige väiksemadki detailid. Näiteks piimapudelid, mille piimamees oli varahommikul meile trepile jätnud ja mille küüditajad ümber ajasid.
Isa lahutati meist ja pandi eraldi auto peale. Ema koos minu, mu kahe vanema õe ja kolme kohvriga viidi teise autoga ära. Mul on see hetk nii selgesti meeles, kui isa pööras ringi ja läks. See oli viimane kord, kui me teda nägime või kui meil temaga üldse mingi kontakt oli.
Hiljem lugesin dokumentidest, et ainus, mis ta oli kodust kaasa võtnud, oli kolm ülikonda. See näitas, kui tugev oli tema usk, et temaga ei saa midagi juhtuda.
Neist kolmest kohvrist, mis meil emaga kaasas olid, on kaks alles ja need asuvad Vabamus. Neid võib sinna vaatama minna.
Seda, mis isaga juhtus ja milles teda süüdistati, saime teada alles 1950. aastatel, kui tegime järelepärimise. Dokumentidest selgus, et ta lasti maha 3. augustil 1942 Sevurallagi vangilaagris Sverdlovski oblastis.
Talle pandi süüks kahte asja. Esiteks seda, et ta kuulus Kaitseliitu, mis oli ju punaste silmis kontrrevolutsiooniline ühing, ja teiseks seda, et Roman Tavasti ettevõte oli 1939. aastal teeninud 31 000 krooni puhaskasumit. Ülekuulamisprotokollis on kirjas ohvitser Filippovi järeldus: „Ma pakun välja, et see võiks olla mahalaskmine.“
Toimikust on ka näha, et isa ütles enda olevat rootslase ja Rootsi kodaniku, aga see ei lugenud mitte midagi.
Meid emaga viidi Kirovi oblastisse ja pandi elama ühe vene perekonna juurde pisikesse tarre. Olime kutsumata, pealesunnitud külalised ja võib ainult arvata, millised suhted seal väikses toas valitsesid. Mäletan üht suurt tüli, mis sai alguse sellest, et pererahvas süüdistas ema nende külmutatud piima varastamises. Või veel! Kes üldse sööb külmutatud piima – see on ju lihtsalt üks veesodi! Suur ülekohtutunne, mida ma siis tundsin, on mulle väga tugevalt sisse jäänud.
Keset tuba oli ahi, millel oli päratusuur suu. Sealt läksid sisse nii puud kui ka potid. Peremees ja perenaine magasid ahju ja meie neljakesi polat’i peal – see oli niisugune magamisriiul või rõdu ahju ja seina vahel.
Keegi meist alguses vene keelt ei rääkinud. Mäletan selgesti ühte päeva, kui läksin õue ja päike sillerdas suurte lumehangede peal. Hange otsas seisis väike poiss ja ütles: „Idi sjuda!“ ehk „Tule siia!“ Hiljem sain vene keele hästi selgeks, sest käisin seal kolm aastat koolis, enne kui Eestisse tagasi tulime.
Kohe esimesel talvel suri mu õdedest noorem, 12-aastane Sigrid. Seal oli tohutult külm ja Sigrid külmetas ning jäi ajukelmepõletikku. Vanem õde Tea hakkas koos elama ühe Venemaa eestlasega, aga ka tema saatus oli kurb. Tea suri kõigest 18-aastasena sünnitustüsistustesse ning aasta hiljem suri ka tema laps. Tean täpselt, kuhu nad maetud on, sinna kõrgele Kirovi raudtee kalda peale…
Ema käis tööl meie külakesest 5 km kaugusel Kotelnitši linna depoos, mis varustas vedureid vee ja igavesti pikkade puuhalgudega. Igal õhtul tuli ta sealt jala koju, meetripikkune puuhalg seljas – see oligi meie üüriraha – ning käe otsas kasetohust nõu sees sibulasupp mulle, kes ma ainukesena tema lastest alles olin. Ema töö depoos oli kiilude kuivatamine, millega suuri jämedaid puuhalge lõhuti. Kui märja kiilu pihta lüüa, võib see lõhki minna ja sellepärast oli vaja inimest, kes neid kiile seal kuivataks. Emal vedas töökohaga, sest raudteetöölised said kord aastas priipileti ükskõik millisesse Nõukogude Liidu punkti. Ja loomulikult võttis ema 1946. aastal pileti Eestisse.
Eestis toimusid aga vahepeal hoopis teistlaadi sündmused. Saksa okupatsiooni ajal profileeriti tehas ümber meditsiinilise varustuse tehaseks ja see hakkas täitma Wehrmachti tellimusi: pintsette, tange ja muid arstiriistu. Aga mis kõige imelikum – tehas anti meile kogu täiega tagasi.
Kuna isa enam polnud, siis otsiti üles tädi Erika, kes määrati perekonna volitatud esindajaks. Ta juhtis ettevõtte nõukogu ja kirjutas paberitele alla. Erikal oli tegelikult plaan läände põgeneda, aga kui ta kokkulepitud ajal randa läks, oli paat koos tema asjadega juba Rootsi poole ära sõitnud. Kogu Saksa aja elas Erika meie Kose majas, meie Pärnu mnt korteri mööbel ja muud asjad olid aga endiselt tema kodus Väike-Maarjas.
Tehast juhtis ema poolvend Friedrich Makki, kelle kohta mäletan, et tal olid pikad mustad vuntsid. Ta oli olnud tsaari eriülesannetega politseiüksuse ohvitser ja ta nägi ikka veel samasugune välja.
Ehkki tööliste hulk oli drastiliselt vähenenud – 1939. aastal töötas tehases 67 inimest, sõja ajal 13 –, ei võetud sealt ometi kõiki inimesi sõjaväkke. Arstiriistad olid sakslastele ilmselt nii tähtis toodang.
Aga nagu öeldud, otsustas ema 1946. aastal keelust hoolimata minu kaenlasse võtta ja Eestisse tulla. Ta sai kuidagi kokkuleppele kohaliku miilitsaga, kes hoidis moka maas ja pani meie nimed endiselt regulaarselt kirja.
Meie olime sel ajal aga juba Eesti poole teel. Rääkisime rongis omavahel vene keeles, sest me ei võinud ju silma paista – minul polnud üldse mingeid dokumente ja emal oli üks sinine paber, mis polnud tõenäoliselt mõeldud mööda Nõukogude Liitu reisimiseks.
Eestisse jõudes võtsime Balti jaamast troska ja sõitsime Komeedi tänavale vanaema Pauliine säärvandiga ehk vaheseinaga korterisse. See oli tüüpiline kahe pisikese toaga tööliskorter, mille eestuppa mahtus ainult üks diivan ja soojamüüriga pliit, veekraan ja kemps olid koridoris.
Korteri väiksusest hoolimata tõi ema Väike-Maarjast kogu meie mööbli ära ja nii me siis elasime seal mööblihunniku keskel. Vahepeal õnnestus midagi neist ära müüa, aga palju ilusaid asju sai ka hukka, sest me pidime neid hoidma kuuris ja sealsed tingimused ei sobinud ilmselgelt kvaliteetsele mööblile. Seal oli palju ilusaid asju: madalad pähklipuust puhvetid, rohelise peitsi ja lakiga viimistletud… Üks neist oli alles veel millalgi 1960. aastatel.
Kui ema läks Väike-Maarjast asju ära tooma, olin ma teda oodates nagu süte peal – kas Tea jalgratas on seal või mitte, sest see oli pärast sõda ju suur väärtus. Aga ei olnud seal mingit ratast. Teine asi, mis kaduma läks, oli punaste kaantega Tavastite sugupuu raamat. Vot sellest on tõeliselt kahju!
Elasime niimoodi umbes aasta, aga siis saadi hais ninna, ema võeti kinni ja saadeti Venemaale tagasi. Ta hakkas uuesti tööle samas depoos sama ahju juures, ja tegi järgmisel aastal sama nalja – võttis pileti Tallinna ning tuli teist korda tagasi.
Ema hakkas tööle ühes juurviljapoes ja kõik olekski vast õnneks läinud, kui ta poleks hakanud meie Pirita maja tagasi nõudma, mis oli muidugi juba ammu teiste inimeste käsutuses. Esialgu elas seal Johannes Käbin oma naisega ja hiljem tegutses seal NKVD lasteaed.
Niisiis hakkas ema seda maja tagasi taotlema. Ta uskus, et selleks on vaja teatud plaane ja eskiise, ning tellis need linna ehitusametilt või mis iganes asutus see tollal oli. See oli muidugi võimudele liig mis liig ja ema saadeti kohtu alla, kus talle määrati passirežiimi rikkumise eest kolm aastat vanglat. Ema kandis oma aja ära Narvas. Ja mis kõige imelikum –kui ta oli vanglas maalriks õppinud, lubati tal Tallinnas tööl käia. Ta värvis muu hulgas näiteks Kultase kohviku seinu.
Käisin ema Narvas mitu korda vaatamas. Mind ei puututud, hakkasin käima 22. keskkoolis (praegu Westholmi Gümnaasium) ja elasin vanaema juures. Kokku elasin tema pisikeses korteris 16 aastat.
Pärast vanglast vabanemist saadeti ema kolmandat korda Venemaale asumisele, seekord viieks aastaks. Mul pole enam meeles, kuhu täpselt, aga tean, et ta oli õlleputkas müüja ja teenis nii hästi, et saatis meilegi raha.
Vanaema sai peaaegu olematut pensioni, millest pidi meile kahele jätkuma. Hiljem, tudengipõlves, hakkasin saama stipendiumi, aga enne seda ei olnud mul mingit püsivat sissetulekut. Nii me siis müüsimegi asju, mis Väike-Maarjast sai ära toodud: mööblit, kardinaid, raamatuid. Viimaseid püüdsime küll säästa ja mõned on mul veel siiamaani alles, aga pidime ju millestki elama ja seega läks kaubaks ka osa isa raamatukogust.
Tegelikult polnud isa siiski kõiki asju Väike-Maarjasse viinud. Kallimad asjad – lauahõbeda, hõbeda ja umbes 400 grammi kulda – viis ta Laulasmaale Paul Putte juurde, kes oli kunagi konstrueerinud isa jahi, mille nimi oli Tea. Isa oli muide kirglik purjetaja ja võttis tihti osa paljudest võistlustest.
Putte kaevas väärt asjad maasse ja kui me 1946. aastal tagasi tulime, andis ta need meile tagasi. Teiste asjade hulgas ka siis see 400 grammi kulda, millest me elasime tükk aega. Kullatükk polnud kuigi suur, aga see oli paks. Lasime selle kuubikuteks lõigata ja müüsime neid tuttavate kullasseppade abil. Meil oli palju kullasseppadest peretuttavaid, aga peamiselt aitas meid mees perekonnanimega Hõbemägi.
Ma ei mäleta, kes selle peale tuli, aga leidsime, et müümata kullakuubikuid tuleb hoida riiete sees. Mul oli Väike-Maarjast toodud isa kopranahkne kasukas, mille voodri vahele me need kullatükid siis õmblesime. Isa oli minust lühem mees, nii et kasukas oli mulle paras ja ma käisin sellega terve kooliaja.
Ema lasti lõpuks lahti 1956. aastal ja ega ta enam kaua elanudki, 1963. aastal ta suri. Ta oli juba Venemaal rinnavähki haigestunud ja teda oli seal opereeritudki, aga hiljem laienes vähk kopsudesse ja sellest ta enam ei paranenud.
Ema ei rääkinud Eesti ajast mitte kunagi. See oli tema kaitserefleks. Ja nii ka mina – ma ei rääkinud oma lastele neist asjust nõuka ajal. Ei tahtnud mingit asjatut kahetsust või lootust tekitada, sel poleks mingit mõtet olnud. Ka Pärnu maantee majast käisin mööda ilma igasuguste tunneteta – need olid täiesti välja lülitatud. Ma ei pidanud neid maju kuidagi enda omaks.
Seda muidugi kuni 90. aastate alguseni…