Lõpusõrmuste tegemine on Eestis ligi sajandivanune traditsioon, mida paljud koolid ikka elus hoiavad. On koole – näiteks Gustav Adolfi Gümnaasium ja Tallinna Reaalkool –, kes on oma algsele sümboolikale truuks jäänud, aga on ka neid koole, kus tellitakse igale lennule uue kujundusega lõpusõrmused.
Meie disainer Kairin Koovit räägib lähemalt, kuidas lõpusõrmuse kujundamine Roman Tavastis käib.
Kujundamine algab eelarve ja idee kokkuleppimisest
Kuna kujundamisel on väga oluline teada, kas lõpusõrmus tuleb lihtne valatud, veidi keerulisem emailitud või lausa plaadiga, siis lepib Roman Tavasti projektijuht õpilaste esindajaga kõigepealt kokku sõrmuste ligikaudse eelarve, sest kõik sõrmuste tüübid erinevad natuke hinna poolest. Samuti uurime õpilaste või kooli esindajalt, kas neil on sõrmuste kujundamiseks olemas oma kavand, konkreetne idee või lihtsalt mõni mõte, mida võiks sõrmusel kujutada.
Õpilaste kavand või idee on disaineri töö alguspunkt
Kairin ütleb, et päris tihti on õpilastel valmis joonistatud oma kavand või on neil välja mõeldud, mida sõrmusel kujutama peaks. Tavaliselt on selleks kooli logo või fragment sellest, lennu number ja kooli lõpetamise aasta. Aga tuleb ette ka juhtumeid, kus disainerile antakse täiesti vabad käed.
Kairin võtab etteantud juhised aluseks ja kujundab kolm kavandit, mille hulgast õpilased saavad endale meelepäraseima välja valida.
„Ma püüan võimalikult täpselt kliendi soovi ära tabada, tema ideed kasutada või sellest midagi tuletada. Kui õpilaste kavand pole päris see, mis võiks olla, pakun kõrvale oma variandi. Mõnikord läheb lõpuks käiku kujundus, mille elemendid on pärit eri kavanditelt, näiteks tammelehed tulevad ühelt kavandilt, plaadiosa aga teiselt.
Ma olen valmis kavandit nii kaua ringi tegema, kui leiame variandi, mis õpilastele meeldib ja mida nad päriselt ka kandma hakkavad. Minu eesmärk on täidetud siis, kui klient on õnnelik,” ütleb Kairin naeratades.
Kolmest kavandist esimese teeb ta tavaliselt hästi minimalistliku – sõrmuse siine ehk võru osa on üsna tühi. Teise teeb ta traditsioonilisema, kasutades tammelehti ning muud koolile ja õppimisele viitavat. Kolmandal kasutab ta kooli või selle asukoha sümboolikat, aga stiililt on see vabam ja abstraktsem.
„Mõnikord on klient kindel, et tahab mingit konkreetset elementi, aga kui kavandit näeb, siis valib ikkagi hoopis midagi muud. Kliendi soovid võivad muutuda, kui ta näeb, mis võimalusi veel on. Mina jään rahule siis, kui kliendi idee ja minu esteetika saavad kokku üheks ilusaks sõrmuseks.”
Õpilastest kujundajad ei tea tehnilisi nüansse
Õpilaste kujundust ei saa tihti teostada seetõttu, et seal on väga palju detaile, mida ei ole võimalik tehniliselt sõrmuseks vormida. Näiteks kui õpilased on valinud hinna poolest odavama sõrmuse, tuleb see valada ja see loob juba kindlad piirid selle kohta, mida saab sõrmusel kujutada ja mida mitte. Õnneks on õpilased väga avatud ja annavad disainerile palju mänguruumi.
Kairin soovitab valida minimalistliku ja lihtsamat sõnumit kandva sõrmuse, kuna tõenäosus, et seda kui ehet ja mälestuseset kandma hakatakse, on seetõttu palju suurem.
Lõpusõrmus – mälestusese koolist või oma lennust?
Kui koolil on oma väljakujunenud kujundusega sõrmus, siis seda üldjuhul ei muudeta ja iga lend eraldi kujundusega sõrmust ei telli. Muutub vaid sõrmusele graveeritav lennu number.
Kairini sõnul läheb järjest enam koole seda teed, et tellitaksegi koolisõrmus, kõigi lendude jaoks ühe disainiga. See on hea, sest siis on koolikaaslane hiljem kergesti äratuntav, isegi kui kooli ajal temaga kokkupuuteid polnud. Lennusõrmus on mälestusese ainult oma klassist, koolisõrmus ühendab aga tervet kooliperet.
Lisaks lennu numbrile graveeritakse sõrmuse sisse õpilase ees- ja perekonnanimi või ka hoopis midagi ootamatut. „Viimasel ajal graveeritakse sõrmuste sisse ka lauseid, näiteks hiljuti sai ühtedele sõrmustele sisse selline sõnum: Just for fun ja teistele :), “ ütleb Kairin. Eks seegi ole oma ajastu märk.
Üle 50 kujundatud lõpusõrmuse
Kairin on Roman Tavastis disainerina ametis juba aastast 2012. „Võitsin 2011. aastal EKAs õppides Roman Tavasti stipendiumi ja pärast kooli lõpetamist kutsuti mind siia tööle. Kuna korporatiivehete ja lõpusõrmuste kujundamine mulle väga meeldib, siis olengi siia jäänud.”
Kairin luges oma kujundatud lõpusõrmused üle ja sai neid kokku umbes 50. Tema lemmikuks on IT-kolledžile disainitud koolisõrmus.
„Selle sõrmuse juures kasutasin kooli sümboolikast inspireeritud mustrit. See on ilma logota, abstraktne ja sobib igapäevaseks kandmiseks. Kliendi idee oli alguses sõrmuse kujunduses logo kasutada, aga ta oli nõus ka ilma, kui sõrmus jääb nii ilusam. Nii ka läks,“ ütleb Kairin.
Gümnaasiumisõrmustest on Kairin kõige erilisema kujunduse teinud Tallinna Pae gümnaasiumi lõpusõrmusele.
„Kuna Tallinna Pae Gümnaasiumi sümboliks on majakas, siis võtsin selle kujunduse peamiseks aluseks. Kujundasin esile kerkiva plaadiga sõrmuse, mis kannab valgust peegeldavat majakat. Selle kujunduses oli hea võimalus viidata kooli asukohale ja kasutada modelleeritud paekivi mustrit.”
„Üheks huvitavaks kujunduseks pean ka Kullamaa Keskkooli sõrmuseid. Valmistasime neid nelja läbipaistva kuumemailiga, kuna õpilastel oli soov kasutada emailitud sümboolikat. Nii saigi kujundatud käbidetailid emaili alla läbikumavana ja hobuseraud hõbedasena.”
„Väga lahe on enda ümber ja linna peal märgata võõraid inimesi, kes kannavad minu kujundatud sõrmuseid. Alati tuleb naeratus näole – meenutan ja mäletan iga sõrmuse valmistamise lugu. See on hea tunne!“
Loe ka artiklit lõpusõrmuste ajaloost Eestis: https://romantavast.ee/lopusormused/lopusormuste-tegemise-traditsioonist-eestis/
Kui artikkel oli sulle kasulik, siis kliki„Meeldib”, ja kui see võiks ka sinu sõpradele huvitav olla, siis kliki „Jaga”. Aitäh!