Arvi Tavast on renessansiinimene 21. sajandil. Tema südames on ruumi nii ärile, teadusele kui ka kultuurile.
Arvi Tavasti perekonnanime tuntus pärineb kuulsast juveelifirmast, mille ajalugu ulatub esimese Eesti vabariigi aega. Kuid Tavasti firma on valmistanud olulise osa ka praeguse vabariigi teenetemärkidest.
— Milline tunne on sul iseseisvuspäeva eelõhtul, kui president annab üle teenetemärgid, mida ka Tavasti firma valmistanud on? Selles aktis on ju tseremoniaalselt tohutu laetus sees.
— Eks ikka veidi uhke tunne ka, kuigi tegelikult pole ju nende märkide tehniline teostus tseremooniaga kuigivõrd seotud. Kui tseremoonia kord selline on, siis midagi tuleb ju üle anda, ja see miski võiks võimaluste piires olla saajale esteetiliselt meeldiv ja kvaliteetselt valmistatud – kantakse neid ju kombekohaselt väga pidulikel puhkudel ja võidakse vaadelda üsna lähedalt. Tseremoonia mõte seisneb siiski üleandmises endas, mitte üleantavas esemes.
— Mis täidab Tavasti firma ülejäänud aasta kalendrit ja kuidas moodsal ajal hakkama saate?
— Peamine tegevusala on endiselt sümboolikaga kullassepatooted – enamasti väärismetallist esemed, mis peale esteetilise väärtuse kannavad ka mingit sümbolit, teenetemärkide kõrval näiteks koolilõpusõrmused. Väikesed tiraažid ja eritellimusel kavandid tähendavad valmistoodangu lao sisulist puudumist, mistõttu oleme saanud olude muutusele paindlikult reageerida. Majandustulemuste poolest oli 2009 lausa selle sajandi parim aasta. Just viimasel ajal oleme investeerinud tootmise optimeerimisse ja tehnoloogiasse, näiteks saame nüüd pressvormid disainiprogrammist otse terasesse graveerida, mis veelgi suurendab paindlikkust eritellimuste valmistamisel. Hinnatundlikumale kliendile on suuremate sarjade puhul võimalik pakkuda ka Aasias valmistatud masstoodangut, kuid põhirõhk on siiski kohalikul kvaliteedil. Kuna Eestis on mahtude lagi lähedal, kui mitte juba saavutatud, siis tegeleme praegu laiendamisega Soomes ja Skandinaavias, kus seniste klientide tagasiside on olnud väga positiivne.
— Mis võiks olla ühe Eesti väikefirma trumbiks pürgimisel uutele turgudele?
— Kui teaksin trumpi, siis ei lobiseks seda ju ajalehes välja, vaid müüksin Eesti väikefirmadele kalli raha eest. Aga vältimatu eeldus tundub olevat teistest parem olemine. Üks võimalus on lihtne nagu spordis, et jooksuvõistluse võitmiseks on vaja teistest kiiremini joosta, aga ettevõtluses sobib lisaks ka reegleid muuta. Suurimad võitjad ongi need, kes mõtlevad välja uue spordiala ja panevad teised enda reeglite järgi mängima.
— Oskad ehk tuua mõned näited Eestist, kus on sellist potentsiaali?
— Tagantjärele pole keeruline näha, kellel see on õnnestunud. Tulevase potentsiaali kohta pean siiski vastama täpselt nagu eelmisele küsimusele: kui mul niisugust infot oleks, siis investeeriksin kõnealusesse ettevõttesse, mitte ei paljastaks oma saladust siin.
— Milliseid assotsiatsioone tekitab sinus trendikas sõnapaar: disain ja innovatsioon?
— Eks nad just sellesama trendikusega seostuvad, aga igati heas mõttes. Asjad, mida tuleks paremini osata ja millega tuleks rohkem tegeleda. Siiski pole väikeettevõttel neid kuigi lihtne sisse osta tööjõu värbamise ega koolitamise teel. Tehnilised oskused, mida nende nimede all ülikoolides õpetatakse, on teistest parem olemiseks küll vajalikud, aga mitte piisavad. Säde peab silmas olema. Mõnel inimesel on, mõnel pole, need esimesed teavad oma väärtust väga hästi ega kipu seetõttu eriti kaaluma tööandjana väikeettevõtteid, kus takistuseks uute mõtete elluviimisel võib saada toetava infrastruktuuri nõrkus. Nii tulebki välja, et ka ettevõtetest mõnel on innovatsiooni ja mõnel pole.
— Kust tuleb see säde silma? Kas seda saaks sütitada loovust (ja loovat ettevõtlust) toetava keskkonnaga? Või on see siiski midagi, mis peab olema silmis juba sündides?
— Riskides küll olla poliitiliselt ebakorrektne, arvan tõepoolest, et suur osa sädemest on olemas kas sündides või vähemalt riikliku haridussüsteemini jõudes. Sealt edasi saab keskkond sädet küll alles hoida ja toetada, aga mitte tekitada. Kui mõelda täpsemalt sädeme olemuse üle, siis minu jaoks on see tihedalt seotud tahtega. Säde on see, kui inimene tahab teha seda, mida ta parajasti teeb. Tõepoolest ehtsalt ja ausalt tahab, mitte ei ürita sellega midagi muud saavutada, näiteks raha, tunnustust, oma ettevõtte arengut vms. Siit tuleb pähe mänguline mõtteeksperiment sädeme olemasolu tuvastamiseks: kaotame ära kõik välised tunnustusvahendid, palga, dividendid, edutamised, teaduspreemiad, konverentsikutsed, aasta ettevõtte valimised jne (ja mängu usutavuse parandamiseks sõnastame eelduse, et inimeste elulised vajadused saavad rahuldatud mingil muul moel). Kes jätkaks seepeale oma praeguse töö tegemist? Neil ongi säde silmas.
— Mida saaks riik sellel tasandil ära teha? Kuidas siiski arendada loovmajandust? Kuidas toetada, kuidas turgutada?
— Riik peaks võimalikult vähe segama. Kohustuslikkusest või muust välisest sunnist ärme muidugi üldse räägi, kuid ka pehmemate motivaatoritega saab inimese ära meelitada asjade juurest, mida ta tegelikult tahaks teha. Mina usaldaksin inimest ja laseksin tal endal otsustada. Kes see riik niisugune on, et tal on pädevus ja voli teatada, et nüüd on vaja loovmajandust ja innovatsiooni ja Eesti Nokiat? Muidugi saan aru, et riigil on neid oma püsimiseks vaja, samuti et miks see nii on. Kõigele lisaks teadvustan selgelt, et kui riigil ja majandusel läheb hästi, siis pudeneb sealt nii mõndagi kodanike üldise heaolu parandamiseks, kuni ülalmainitud mõtteeksperimendi eelduse täitmiseni välja – mida edukam riik, seda muretumalt on rahuldatud kodanike elulised vajadused ja seda rohkem jääb aega sädeme ilmutamiseks. Aga rõõmu ei saa ei käsu korras ega raha eest. Järjekord saab ikka olla ainult teistpidi: kõigepealt rõõm ja siis selle kõrvalmõjuna edu.
— Mis võiks peale sinu isiku siduda Tavasti juveelifirmat ning sinu enda haridust keeleteadlasena?
— Märkidega tegelevad mõlemad, ühel pool keelemärgid ja teisel teenetemärgid. Mõlemad toimivad tegelikult ühtemoodi: on mingi tähtedest või väärismetallist väliskuju, mis kokkuleppeliselt midagi tähendab. Tammsaarel oli midagi öelda ja ta väljendas seda keelelises vormis. Presidendil on midagi inimeste teenete teemal öelda ja ta väljendab seda väikeste metallist esemete üleandmisega. Minu jaoks on oluline vahet teha niimoodi väljendatava sõnumi ja seda kandvate sõnade või esemete vahel.
— Millisele teemale keskendusid oma doktoritöös?
— Tõlkimisele, täpsemalt selle filosoofilistele alustele. Keelt ja selles kirjutatud tekste võib pidada asjadeks iseeneses, mis on väärt säilitamist, uurimist ja kohati lausa pühaks pidamist. Sellega on filoloogia sajandeid tegelenud. Uuem nähtus on keele käsitlemine suhtlusvahendina, pidades surnud tekstide asemel tähtsaks suhtlevaid inimesi – kõneleja soovitud eesmärke ja kuulaja arusaama nendest. Üritan näidata, et tõlkija eelistus nende lähenemisviiside vahel mõjutab tõlketulemust rohkem kui traditsioonilised taustategurid nagu haridus või tõlkekogemus.
— Tõlkimine kui tõlgendamine? Tõlkimise seos empaatiavõimega?
— Tõlkimist on võrreldud näitlemisega. Hea näitleja elab rolli sisse ja paneb vaatajad vähemalt mängult uskuma, et need ongi tema mõtted, mida ta avaldab. Halb näitleja esitab mingit teksti, mille lavastaja on tal käskinud pähe õppida. Ka tõlkides annab mängult autoriks kehastumine hoopis teistsuguse tulemuse kui käsu peale mingite tekstide töötlemine.
— Tõenäoliselt loed tõlkekirjandust üsna erineva pilguga
n-ö tavalugejast. Kas oled võimeline nautima ainult tõlke ilu, eraldiseisvana originaalteosest?
— Veelgi enam, olengi tõlketeost võimeline nautima ainult juhul, kui ta seisab originaalist selgelt eraldi, kui temast ei ole läbi näha tema tõlkestaatus (või veel hullemal juhul originaali sõnastus). Tõlke ilu selles seisnebki, et ta ei tundu olevat tõlge. Ja niisugust on üsna keeruline teha. Muidugi leidub olukordi, kus teksti tõlkestaatus on ilmne ja selle teadmine lausa vajalik, näiteks lõputunnistuste vms dokumentide esitamisel teiskeelses riigis, aga esiteks on sellised tõlked turumahu poolest marginaalsed ja teiseks ei ole need tekstid kindlasti mõeldud nautimiseks.
— Spekuleerigem. Kas usud, et võiksid mõista seda eesti keelt, mida inimesed räägivad saja aasta pärast?
— Muidugi. Või ka muidugi mitte – oleneb, kuidas keelt defineerida. Kui keel on asi iseeneses, siis jah, muidugi „mõistan” nii seda kui ka tuhande aasta pärast räägitavat. Grammatika pole palju muutunud, sõnad kõlavad tuttavlikult, mingit tõrget kuskil ei tundu olevat. Jutumärgid panen aga mõistmise ümber sellepärast, et kui keelt pidada suhtlusvahendiks, siis pole see tegelikult mõistmine, vaid pseudomõistmine. Ma mitte ei mõista nende tulevikuinimeste kõneldavat, vaid arvan mõistvat. Probleem on tegelikult sisu tundmises – teadmata midagi saja aasta pärast kõneainet pakkuvatest asjadest, ei kõlba ma ka nendel teemadel suhtluspartneriks. Sama võib järele proovida spekuleerimatagi. Kui tuumafüüsik räägib oma erialast või kolmeaastane laps mõnest uuest multikast, siis ma tõesti ei saa mitte midagi aru ega oska midagi vastu kosta, isegi kui eranditult kõik nende kasutatavad keelevahendid on tuttavad. Ja ärge nüüd öelge, et tuumafüüsika oskuskeelel või lapse kõne arengul on midagi viga. Ei ole. Viga on minus – et ma pole pädev nendel teemadel suhtlema.
— Kuidas suhtud visiooni, et inglise keel võiks millalgi süüa ära eesti keele? Et sellest saab „ladina keel”, mida uurivad vaid pühendunud. Ülejäänud on lülitunud globaalsesse ükskeelsesse vereringesse?
— Ükski keel ei söö kunagi teist keelt ära, vaid inimkond areneb, on alati arenenud ja areneb ka tulevikus. See olukord, mida me praegu eesti keeleks nimetame ja hoolega kaitsta üritame, on mitmesuguste mõjutuste ja „ärasöömiste” tulemus, mis ei ole oma saamisviisi tõttu millegi poolest halvem kui mõni eelmine olukord. Samuti ei ole ükski järgmine olukord halvem kui praegune, isegi kui see praegu elavatele subjektiivselt ei meeldi. Muidugi hakkab inimesele teatud eas tunduma, et nooruspõlves oli rohi rohelisem ja inimesed rääkisid õigemat keelt, aga nende muredega oleks siis paslik minna terapeudi jutule, mitte üritada teiste inimeste suhtlust reglementeerida.
— Jälgides pealekasvava põlvkonna keelekasutust internetis – see vormib vaieldamatult varsti keelt, mida nad räägivad, mida loevad, mida mõistavad… Millise pilguga vaatad selliseid arenguid?
— Taas kord: mis ja milleks on keel? Kas noored räägivad tõesti selleks, et oma õigekeelsusega mingitele tädidele ja onudele muljet avaldada? Ei usu hästi. Pigem ikka selleks, et oma asjad aetud saada, kasutades kõiki parajasti sobivana tunduvaid vahendeid, muu hulgas midagi eesti keele sarnast. Kui nende vahendid erinevad onude ja tädide omadest, siis järelikult on neil millegipärast nii tarvis, need vahendid on nende jaoks kuidagi paremad. Kui onude ja tädide hulgas leidub keeleteadlasi, siis on viimaste ülesanne neid vahendeid uurida ja panna oma uurimistulemused grammatikaraamatusse ja sõnastikku kirja, et teisedki teada saaks. Muidugi ei jõua raamatusse kõik lugematud juhuhälbed normist, vaid üksnes kõige levinumad ehk vanade jaoks ühtlasi kõige häirivamad. Aga selle häiritusega peaks vanad katsuma kuidagi toime tulla.
— Tundub, et lähened keelele kui uurija, kes püüab analüüsida ja seeläbi ka mõista. Kuid puhtalt emotsionaalsel tasandil – kas eesti keele tänapäeva kasutuses on midagi, mis sind häirib?
— Et kui kasutatakse väljendit A ja mitte väljendit B, kas see häirib mind? Kas häirib, kuidas midagi öeldakse? Ei, sest keel kui asi iseeneses ei vääri minu arvates tähelepanu. Teisiti on juhul, kui keelt pidada suhtlusvahendiks. Siis häirib see, mida öeldakse. Üllatavalt sageli juhtub, et midagi öelda ei olegi, et pannakse lihtsalt heakõlalisi sõnu ritta, või et öeldav ei ole piisava põhjalikkusega läbi mõeldud.
— Aga siis vastupidi – millal on eesti keel kõige ilusam?
— Siis, kui selle abil öeldakse midagi ilusat, midagi, mis kuulajale korda läheb ja temas positiivseid tundeid tekitab. Kui tulla tagasi teenete- ja keelemärkide sarnasuse juurde, siis ei räägita ju ka vabariigi aastapäeva paiku, et oi, küll andis ilusaid ordeneid. Kõneainet pakub pigem ikka autasustatavate valik, nende teened ja autasustamisega ühiskonnale saadetav sõnum.
— Rääkides fotoraamatust „Tagantjäreletarkusi”, kus on sinu jäädvustused ilust kõige erinevamates olukordades – kui palju otsid elus selliseid olukordi või pigem oled avatud ning ootad juhust, fotoaparaat käes…
— Ei otsi. Kui mõtlema hakata, siis oled selle küsimusega leidnud veel ühe sisu ja vormi eristusega seotud teema lisaks keele- ja teenetemärkidele. Muidugi olen üritanud teha need pildid enda maitse ja võimete kohaselt ilusad. Aga see pole oluline. Raamatu pildid on kogunenud ühe väga emotsionaalse aasta jooksul, kui pea oli täis asju, mida otse öelda ei saanud, ja neid asju siis ütlengi, nii nagu oskan. Pildid on tehtud kuidagi tähendusrikastes kohtades ja suhteliselt pikad pildiallkirjad üritavad taasesitada seal kogetud emotsioone. Mõni teab täpselt, millest ma räägin, teised oletavad, ja keele (ka pildikeele) vahendistaatusest tulenevalt on kõik oletused õiged. Eesmärk oli mõtteid tekitada, ja kui mõtteid tekib, siis on eesmärk täidetud.
— Mul on jäänud mulje, et kõigele lisaks oled ka kirglik rändaja. Mida otsid oma rännakutel?
— See mulje on küll ekslik. Usun, et võib tõesti leiduda inimesi, kes on minust veel vähem reisinud, aga rändamisest on asi ikka väga kaugel. Rändamine peaks minu jaoks kindlasti sisaldama kodu vähemalt ajutist puudumist, ja selle ajutisuse lõpp ei tohiks kuupäevaliselt määratud olla. Samuti peaks rännak kestma pigem aastaid kui nädalaid. Aga mida otsin – ilmselt rändamise illusiooni. Et ma tõesti olen kuhugi teel, mitte ei tammu mõttetult ringi ettemääratud marsruudil, et ettemääratud kuupäevaks alguspunkti tagasi jõuda.
— Kus oled olnud sellele rändamise illusioonile kõige lähemal? Mis on olnud raputavaim hetk reisidel?
— Kõige parema illusiooni annab kuupäevade ja marsruudi lahtijätmine võimaluste piires. Meeldib kolada üksi ja ilma konkreetse plaanita, et jääks võimalus igal hetkel otsustada, kuhu jalad järgmiseks viivad. Ma ei viitsi ka eriti eeltööd teha, pigem lähen uurin uude linna jõudes suveniiripoe postkaardistendilt, et mida siinkandis siis vaatamisväärseks peetakse. Raputavaid hetki niimoodi otsides muidugi ei leia, pigem juhtuvad need kogemata ja on enamasti seotud kohalike inimestega. Elamise viisid on ikka hämmastavalt erinevad. Juhuslik tutvus mõnega neist võib raputada küll, kui selgub et telekast nähtav häda ja viletsus on ka tegelikult olemas, et tõesti leidub inimesi, kes kogu oma lühikese elu veedavadki maa all keskaegsete meetoditega hõbedat kaevandades.
— Kuid kõige eelmainituga sinu kired veel ei piirdu… suusatasid kaasa Tartu maratonil, osaled vabatahtlikus reservpäästerühmas ja rahvatantsurühmas Tuurit-Tuurit. Mis tõukab sind kõike seda tegema?
— Viidates tagasi sädeme ja vabatahtlikkuse jutule, ei saa ma ausalt väita, et ma nende tegevustega midagi saavutada ei ürita. Aga mida? Seda vahest polegi tarvis sõnastada, küllap see paistab niigi läbi.
Kes ta on?
Arvi Tavast
1993 Tallinna tehnikaülikool, arvutid ja arvutivõrgud, süsteemiinsener
2002 Tartu ülikool, MA eesti keele alal
2008 Tartu ülikool, PhD eesti keele alal
Töö
•• 1989–2004 tõlkija, peamiselt IT-alal
•• 1995–2001 ajakirja Arvutimaailm toimetaja
•• 2000–2006 Microsofti eesti tõlgete kvaliteedikontrollija
•• 2002–2007 Eesti terminoloogia ühingu juhatuse esimees
•• 2002–2009 Euroopa terminoloogialiidu juhatuse liige
Ettevõtetes osalused
•• OÜ Roman Tavast (100%),
K. A. Rasmussen AS (50%), OÜ Juveel (33%), OÜ Imprimaatur (100%), NU tekstiabi OÜ (22%)
•• Praegu Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke dotsent ja TÜ teadur.
Tanel Veenre
Eesti Päevaleht
http://www.epl.ee/artikkel/492775