Iga aasta veebruaris saavad Eesti riigi kõrgeimad autasud ehk riiklikud teenetemärgid nii meedias kui ka kontorite kohvinurgas palju tähelepanu. Arutletakse selle üle, kui palju president neid välja annab ning kellele ja mille eest täpsemalt. Enamik inimesi ei ole aga kursis, kuidas käib teenetemärkide tellimise ja valmistamise protsess ning kui palju neid märke täpsemalt on. Vaatame seda teemat lähemalt.
Eesti Vabariigil on kuus teenetemärki
Teenetemärke annab välja president ning neid antakse eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab meie riik tugevamaks, suuremaks ja hoolivamaks. Teenetemärke on kuus, enamikul neist on teatav hulk klasse.
Vabadusristi aumärk on asutatud 1919. aastal Vabadussõja-aegsete teenete tunnustamiseks ning selle andmine lõpetati 1925. aastal.
Riigivapi teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva, 1918. aasta 24. veebruari mälestamiseks. See on kõrgeim aumärk riigile osutatud teenete eest. Riigivapi teenetemärgil on kuus klassi.
Maarjamaa Risti teenetemärk on asutatud 1995. aastal Eesti riigi iseseisvuse auks. See antakse välismaalastele kõrgeima teenetemärgina Eesti riigile osutatud teenete tunnustamiseks. Maarjamaa Risti teenetemärgil on kuus klassi.
Valgetähe teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. See antakse riigiteenistuses või omavalitsuses osutatud teenete tunnustamiseks ja välismaalastele Eesti riigile osutatud teenete eest. Valgetähe teenetemärgil on seitse klassi.
Kotkaristi teenetemärgi on asutanud 1928. aastal Kaitseliit Eesti iseseisvuse 10. aastapäeva puhul. See antakse sõjaliste või riigikaitseliste teenete eest ja sellel on kaheksa klassi.
Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. See antakse Eesti rahvale osutatud teenete eest ja elu päästmise eest. Eesti Punase Risti teenetemärgil on kuus klassi.
Kui tihti teenetemärke tellitakse?
Teenetemärkide valmistamiseks korraldab presidendi kantselei umbes kolme aasta tagant riigihanke, mille võidab see, kes pakub kõige odavama hinna. Ettevõtteid, kes hankel osalevad, on olnud tavaliselt umbes kolm, viimastel aastatel Roman Tavast, Miniplast ja Sporrong Eesti. Mõnikord tehakse ka ühispakkumine, näiteks on teinud ühise pakkumise Roman Tavast ja Sporrong Eesti.
Tellimused jaotatakse aasta peale ära ning populaarne arvamus, et juveelifirmades käib jaanuaris–veebruaris kibekiire teenetemärkide valmistamine, ei vasta tõele. Presidendi kantselei tellitud märke hoitakse Eesti Panga seifis ning vastavalt vajadusele täiendatakse sealseid varusid. Näiteks sel aastal antavate märkide hulgas võib olla ka viis aastat tagasi valmistatud märke.
Märkide varumisel on kindlad põhjused. Esiteks tehakse teenetemärkide väljaandmise otsus jaanuaris ning kui märke hakataks valmistama alles pärast seda, jääks aega liialt väheks. Teiseks aitab selline korraldus vältida võimalikke tarneprobleeme – mõni ettevõte ei suuda oma kohustusi täita, välismaalt tellitud materjal ei jõua kohale vms. Kolmandaks on riigihanke korraldamine pikem protsess ja ei mahuks kuidagi märgisaajate väljakuulutamise ning nende kätteandmise tseremoonia vahele. Neljandaks ei anta teenetemärke välja ainult veebruaris, vaid aeg-ajalt toimub see ka muul ajal, näiteks riigivisiitidel või välisriikide diplomaatide lahkumise puhul.
Kõige ajakriitilisem olukord
Kõige ajakriitilisem olukord, milles Roman Tavasti meistrid on olnud, oli 2008. aastal, mil presidendi kantselei tellis meie riigi 90. sünnipäevaks uue presidendi ametitunnuse – Riigivapi teenetemärgi keti. Riigihanke ettevalmistamine võttis ka tol korral päris pikalt aega, nii et keti valmistamiseks jäi aega vaid paar kuud. Hankel sisuliselt konkureerimist ei olnud, sest kuna tegemist oli väga suure tööga, tegid ühispakkumise Roman Tavast OÜ, ARS Vasetööde OÜ ja Miniplast OÜ.
Riigivapi teenetemärgi kett koosneb 69-millimeetrise läbimõõduga kullast riigivapist ning rubiini, kolme safiiri ja 94 teemandiga 30 mm laiusest kuldketist. Tellitud kett asendab kunagist Eesti riigipea ametitunnust, mis asub praegu Moskva Kremli relvapalatis ja on tänaseks museaaliks kuulutatud.
Esimest ketti valmistasid meistrid veidi üle aasta (1937–1938), seega võib arvata, millise saavutusega tänased meistrid hakkama said. Kasutati sama pressi, millega 1930. aastatel valmistati esimene kett. Riigivapi keti kujunduse autor on Paul Luhthein.
Uus kett kaalub 800–900 grammi. Väidetavalt oli eelmise kaal 500 grammi, mis saab tähendada vaid seda, et selle keti lülid olid seest õõnsad.
Millest on teenetemärgid valmistatud?
Enamik märke on valmistatud vasesulamitest ja on üle kullatud või hõbetatud. Kõigil märkidel on kasutatud kuumemaili. Mõned märgid on ka läbinisti väärismetallist, näiteks Maarjamaa Risti kõik klassid on valmistatud üleni hõbedast ning Riigivapi teenetemärgi kett on kullast.
Märke on väga keeruline valmistada ja need koosnevad mitmetest detailidest. Olenemata sellest, millisest materjalist on märk tehtud, maksab materjalist rohkem märgi valmistamine, sest tegemist on väga peene käsitööga, mis nõuab vilumust ja on väga ajamahukas.
Märkide valmistamise protsess sarnaneb rinnamärkide valmistamisega, selle kohta saab rohkem lugeda siit.
Lindid tellib Roman Tavast oma ennesõjaaegselt koostööpartnerilt
Teenetemärgi juurde kuulub enamikel juhtudel ka lint. See on valmistatud muareesiidist ning seda tellitakse väljapoolt Eestit. Roman Tavasti Taani partneriga on seotud üks huvitav lugu. Nimelt, kui Roman Tavast OÜ pärast Eesti iseseisvuse taastamist oma nime all uuesti tegutsema asus, võttis ühendust M.W. Mørch & Søns esindaja ja tegi ettepaneku jätkata koostööd, mis oli pärast Teist maailmasõda pooleli jäänud. Neid ettevõtteid, kes oma ennesõjaaegsete välispartneritega koostööd jätkavad, ei ole ilmselt väga palju.
Riiklike teenetemärkide lindid tulevad Taanist, Saksamaalt ja mujalt Eestisse 50-meetriste rullidena ja õmmeldakse vastavalt teenetemärkide spetsifikatsioonidele valmis siin kohapeal.
Linte on vastavalt teenetemärkide klassidele mitmesuguseid. On tavalisi rinda käivaid linte, kolmandatel klassidel on meestel kaelalint ja naistel lipsukujuline rinda kinnitatav lint. Esimese klassi ja ketiklassi juurde käib ka erisuurpael.
Teenetemärgi lindi ülaservas on kaks nõela, mille abil märk riideesemele kinnitatakse. Tihti teeb seda rätsep, kes teab, kuhu ja kuidas täpselt peab märk kinnitatud olema. Mõnedel välismaistel teenetemärkidel aga ei olegi kinnitust. Näiteks pöördus Roman tavasti poole üks Jaapani teenetemärgi kavaler ja küsis nõu, kuidas sellist märki kanda.
Teenetemärkide disain ei ole aja jooksul muutunud
Hanke läbiviimisel antakse tootjatele ette märkide tehniline kirjeldus ja need on suures osas kirjas ka teenetemärkide seaduses. Teenetemärkide puhul kehtib järjepidevus ja nende disain ei ole aja jooksul muutunud, ka valmistamisprotsess käib üldjoontes samamoodi nagu enne Teist maailmasõda.
Küll aga võib eksperdi silm teha vahet kuumemailide toonides, mis on tingitud sellest, et emailid, mida kasutati enne teist maailmasõda, sisaldasid mitmeid mürgiseid aineid, sealhulgas arseeni, mida Euroopa Liidus enam kasutada ei tohi. Seetõttu ei ole võimalik mõnel juhul täpset algset värvi toota. Võrdluseks võib tuua 19. sajandi lõpus valmistatud Faberge tooted, mille värvid on siiani laitmatult ilusad ja kirkad. Tänapäevaste Euroopa Liidus lubatud kuumemailidega pole võimalik samasugust tulemust saavutada.
Kellele kuulub teenetemärk?
Teenetemärkide kavaleridele antakse tegelikult vaid kandmisõigus ja see on isiklik, sõbrale märki naljapärast kandmiseks anda ei tohi. Märkide ostmine ja müümine on seejuures kriminaalkorras karistatav. Karistatav on ka märgi purustamine ja rüvetamine või mõnel muul viisil ebaväärikas kohtlemine. Teenetemärk ei kuulu pärandvara hulka ning märgi kandja surma korral tuleb see presidendi kantseleile tagastada.
Roman Tavasti poole on mitu korda pöördunud teenetemärgi kavaleri pärijad ja soovinud kaduma läinud märgi asendamiseks duplikaati, mis jääks perekonnale mälestusesemeks. Oleme presidendi kantseleiga sel teemal suhelnud ning sealne seisukoht on olnud alati eitav. Erandit ei tehtud ka Konstantin Pätsi järeltulijatele.
Märkide ja mõnel juhul ka duplikaatide tellimine käib alati presidendi kantselei kaudu, ükski tootja ei tohi neid ise valmistada. Samuti on keelatud teenetemärkidega äravahetamiseni sarnaste toodete valmistamine.
Kõik välja antud teenetemärgid kantakse vastavasse registrisse. Iga märgi serva peale graveeritakse enne märgi kätteandmist selle number. Enamikule inimestele tuleb see võib-olla üllatusena, aga välisriigi teenetemärk tuleb samuti registrisse kanda.
Rosettmärgid ja miniatuurid
Igal teenetemärgi kavaleril on õigus presidendi kantseleilt taotleda lisaks teenetemärgi miniatuuri ja rosettmärki, mida saab kanda pisut vähem pidulikel puhkudel, kuid siiski mitte iga riietuseseme küljes ja mitte igal üritusel. Teenetemärkide kandmiseks on välja töötatud reeglistik, millega saab tutvuda siin.
Miniatuurmärgid on teenetemärkide täpsed vähendatud koopiad. Kui suure teenetemärgi lindi laius on 35 mm, siis väiksel on see 15 mm.
Miniatuuri ja rosettmärgi taotlemisel tuleb tasuda riigilõiv ning taotlemise vorm on üleval siin. Reaalsuses tellitakse neid väga harva, meie kogemuse järgi vaid 10 % teenetemärgi saajatest peab seda vajalikuks.
Konkreetse märgi valmistajat pole lihtne tuvastada
Märkide valmistajal ei ole lubatud oma tootjamärgist märgile pressida. Küll on aga lubatud vastav info kinnitada väikse kleepsu kujul teenetemärgi karbi sisekaanele. Seejuures ei ole alati kindel, et iga märk on oma karbis, sest märgid võivad valesse karpi sattuda näiteks graveerimisel.
Riiklikel teenetemärkidel on lepingujärgne garantii 25 aastat. Meile teadaolevalt ei ole veel ühtegi vastavat juhtumit olnud, aga kui mõnel märgil peaks garantiiremonti vaja minema, siis ei olegi tegelikult selge, kuidas kindlaks teha, milline ettevõte oli märgi valmistajaks ja kes peaks selle ära parandama. Aastate jooksul on nende valmistajateks olnud umbes viis ettevõtet.
Teenetemärkide tegemine on juveelitoodete ettevõtetele prestiižiküsimuseks ja ettevõtet üleval pidada ja arendada selle raha eest ei ole võimalik. Olukorras, kus töö läheb iga aastaga kallimaks, peaksid märgid minema hanke võitmiseks odavamaks. Kardetavasti viib see olukorrani, kus riiklikke teenetemärke ei valmistata enam Eestis, vaid mõnel odavama tööjõuga maal.
Fotod: Presidendi Kantselei