Roman Tavasti meistrid disainivad ja valmistavad lisaks rinnamärkidele, korporatiivehetele ja teenetemärkidele ka lõpusõrmuseid. Sõrmuste tellimine kooli lõpetamise tähistamiseks on kena traditsioon, mis on Eestis peaaegu sama vana kui osaühing Roman Tavast isegi. Meie meistrite käe alt on tulnud sadu erinevaid lõpusõrmuseid ning paljud neist on jõudnud ka tuntud kollektsionääri, metallikunstnik Tõnu Laugi kogusse.
Käisime Tõnu Laugi lõpusõrmuste kollektsiooniga tutvumas ja uurisime, mida tal Eesti lõpusõrmustest meile rääkida on.
Eesti suurim lõpusõrmuste kogu
Lõpusõrmuste tegemise traditsioon ei ole Eestis ainulaadne – see komme on levinud paljudes maades. Allikate järgi olid esimesed teatud staatust näitavad sõrmused sõrmes sumeritel ja vanadel egiptlastel. Wikipedia andmetel said tänapäevased lõpusõrmused esimesena sõrme USA West Pointi sõjaväeakadeemia lõpetajad 1835. aastal.
Ka Tõnu Laugi kogus olev vanim sõrmus on sõjaväelist päritolu. See kannab aastanumbrit 1928 ja tähti VP, mis kollektsiooni omaniku sõnul tähistab sõna vahipataljon.
Esimene Eesti koolilõpusõrmus on Tõnu Laugile teadaolevalt pärit aastast 1934, tellijaks Põltsamaa tööstuskooli poisid. „Võimalik, et neid tehti ka varem, aga mina usun seda siis, kui mul on sõrmus laua peal,” ütleb Lauk.
„Alguses tellisid endale lõpusõrmuseid rohkem tüdrukud, sest nemad valisid tavaliselt ameti, mis lubas sõrmust kanda. Need, kes kätega tööd teevad, seda teha ei saa, eriti kui on tegemist emailitud sõrmusega,” ütleb Lauk. Ta on märganud, et just poiste sõrmustega võib teinekord juhtuda ka see, et kuna poisid alles kasvavad, jääb sõrmus paari aasta pärast väikeseks. Laugi kogus on paar sõrmust, millel on tükk vahelt välja lõigatud, et väikseks jäänud ehet oleks võimalik edasi kanda.
Kokku on Tõnu Laugil üle 800 sõrmuse ja kollektsioon täieneb pidevalt. Mõned sõrmused tuuakse talle lausa koju, teised leiab ta antikvariaatidest. „Minu nõrkus on ju teada ja antikvariaatide omanikud teinekord ütlevad mulle, kui mõni sõrmus või koolimärk – mida ma samuti kogun – müügile tuleb,” ütleb Lauk.
Enamik kujundusi on õpilaste enda loodud
Tõnu Laugi sõnul on enamik sõrmuste kujundusi õpilaste enda tehtud. Teinekord satub aga õpilaste hulka ka tulevasi tuntud kunstnikke. Laugi kogus on näiteks Leonhard Lapini kujundatud lõpusõrmus.
Kollektsioonis on nii kooli- kui lennusõrmuseid
Tõnu Lauk peab päris õigeks lõpusõrmuseks ainult koolisõrmuseid – neid, millel on aastast aastasse sama kujundus ja muutub vaid sisse graveeritud aastaarv ning õpilase nimi. Ka viimase kohta on Laugil oma kindel arvamine: kui nimi puudub, ei ole tegemist tõelise lõpusõrmuse, vaid pelgalt suveniiriga. Ühe sõrmuse seest leiame eriti haruldase ja kauni nime – Ellantiine.
Alguses levis tore traditsioon graveerida sõrmuse sisse aasta või kuupäev, millal klassikaaslased pärast kooli lõpetamist esimest korda kokku saavad. Hilisematel sõrmustel selliseid numbreid seest ei leia.
Oma koolisõrmuse disainile on truuks jäänud Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinna reaalkool, Nõmme gümnaasium ja veel mõned koolid. Gustav Adolfi sõrmuseid kaunistab tähekombinatsioon GAG ja Nõmme gümnaasiumi omi joonia sammas. Reaalkooli sõrmusel olev R muutus nõukogude ajal II-ks, kuna kool tegutses sel perioodil Tallinna 2. keskkooli nime all. Teadjamad oskavad kujundusel ka R-i üles leida.
Lõpusõrmused kui poolpõrandaalune kaup
Nõukogude ajal peeti lõpusõrmuseid kodanlikuks igandiks ja nende tegemise kommet püüti välja juurida. „Lõpusõrmuste tegemine käis mitteametlikult ja poolenisti põranda all. Ma ei tea ühtegi kullasseppa, kes oleks nende valmistamise tõttu kinni läinud, aga õpilasi ja õpetajaid küll nende kandmise või nende kandmisest teadlik olemise eest,”
ütleb Lauk.
Tema kogus on Heinz Valgu lõpusõrmus, millega käib kaasas oma lugu. „Tal võeti esimene sõrmus KGB-s ära, aga ta lasi kohe uue teha. Nüüd on see siin.”
Ka 1958. aastal kooli lõpetanud Laugi klassi hoiatas õpetaja sõrmuse kandmise eest. „Ta ütles: „Kui ma näen, et keegi sõrmust kannab, võtan ära ja tagasi saate alles siis, kui kool lõpetatud.” Sõrmuste kandmine oli siiski teatud määral riskantne ja õpetaja ei tahtnud, et me pahandustesse satuksime,“ meenutab Lauk.
Pildil on Tõnu Laugi enda Gustav Adolfi lõpusõrmus, mille ta lasi üle kullata, kui oma 50. sünnipäeva tähistas.
Sõrmuste tegemiseks pidid õpilased üldjuhul materjali ise hankima. Selleks kasutati hõbelusikaid, Vene hõberublasid ja muud, mis kellelgi parasjagu kodus oli.
„Seda, kui palju sõrmuste eest maksta tuli, enam keegi ei mäleta. Ma ise ka mitte,” ütleb Lauk.
Tuntud ja tundmatute inimeste sõrmused
Laugi kogus on veel mitu tuntud inimestele kuulunud sõrmust. Lisaks Heinz Valgu ja Leonhard Lapini sõrmusele leiab siit näiteks arhitekt Leila Pärtelpoja, kunstnik Mall Tombergi ning ajaloolase Olev Maasi sõrmuse.
„Olev Maas kandis oma Gustav Adolfi sõrmust terve elu kuni surmani ja sellepärast on see nii kulunud. See näitab, millise uhkuse ja lugupidamisega oma kooli sõrmust kanti.”
Kujundusi seinast seina
Kui sõrmust tahetakse iga päev sõrmes kanda, siis peab kõige paremini vastu lihtne hõbesõrmus. Ka väga erilise disainiga ja väljaulatuvate detailidega sõrmust on keeruline pidevalt sõrmes hoida – see kipub riietesse kinni jääma ja segab töö tegemist. Näitena toob Lauk sõrmuse (all pildil), mida on tõepoolest raske igapäevaselt kanda.
Sellel sõrmusel kujutatakse päikest, kuud ning yin-yang’i sümbolit. Sõrmuseid, mida esmapilgul on kooliga keeruline seostada, on Laugi kogus rohkemgi, näiteks on ühel kujutatud Kleopartat, teisel õllekannu, kolmandal peos hoitavat südant.
Huvitavaid sõrmuseid on veel: autokoolide lõpetajad on tellinud endale auto ja valgusfooriga sõrmuseid, muusikakoolide sõrmustel on kujutatud viiuli- või bassivõtit ja meditsiinikoolidel madu ning karikat.
„Neid võibki jääda vahtima ja imestama, kui huvitavaid ja teisalt kummalisi asju on tehtud,” nendib Lauk. Meil jääb üle temaga nõustuda.
Vaata meie valmistatud lõpusõrmuseid siit.
Kui artikkel oli sulle kasulik, siis kliki „Meeldib”, ja kui see võiks ka sinu sõpradele huvitav olla, siis kliki „Jaga”. Aitäh!