Tallinna Jahtklubist ja ühest jahtkaptenist

Raul-Roman Tavasti kirjutatud artikkel on pärit 2011. aasta Tallinna Jahtklubi aastaraamatust.

Kai ääres ootas üsna väike julla. Ülevedaja oli tugeva kehaehitusega ja võttis suure osa paadist enda alla. Mahtusime emaga tema ette. Mees lükkas julla lahti ja hakkas ahtriaeruga üle kitsa väila prikkama. Sihtkoht - jahtklubi sild- oli üsna lähedal.

Nüüd, 70 aastat hiljem, vaadates aerofotot Vanasadamast näen,et vahemaa elevaatorisadama
ja jahisadama vahel oli sadakond meetrit. See oli nähtavasti kõige hõlpsam ja tavalisem ligipääs jahisadamale, kus jahtklubisaare paremal poolel asus Tallinna Jahtklubi ja vasakul Eestimaa Merejahtklubi. Olen näinud ka fotot ülevedamiseks kasutatud mootorpaadist, ja mulle tuli meelde, et olen ka sellega sõitnud. Lahtisel kaluripaadil jooksis ümber poordi istepink ning paati juhtis pootsman, kellel olid sinised tunked. TYK annaalides leidub ka üleveo hind – üks ots 10 senti , edasi-tagasi 15 senti, aeruga ja mootoriga ühepalju. Ülevedamise teenus oli nii tollisadama kui elevaatorisadama sillalt. Mootorpaadiga sai klubidesse tulla ka Kadrioru sillast, 50 senti ots.

Jahtklubi liputorniga peahoone ning mõned kõrvalhooned olid ühes reas kitsal käänulisel saarel. Peahoone otsas lipuväljaku ees oli presentkatusega rõdu-tribüün. On meeles klubi suur hämar siseruum ja palju inimesi. Nagu teame, olid kummalgi jahtklubil oma klubihooned, oma klubi sillast vasakul. Aluste koguarv kahe jahtklubi peale kokku pidi olema umbes 50, seega oli jahisadam umbes sama suur kui nüüd Admiralteedikanalis. Kui mitte kuiva jalaga juurdepääsu, siis purjetamise mõttes asus jahtklubisadam igatahes väga soodsas kohas, ning selle lähedale on nüüd TYK taas leidnud suurepärase kodupaiga.

Minu isa, märgikunstnik ja tööstur Roman Tavast huvitus purjetamisest 1920ndate aastate lõpus. Merendusega ta varem seotud polnud, või kui siis kaudselt oma Noarootsist pärit puusepast ja paadimeistrist isa kaudu. Kuni oma ettevõtte- Väärtmetallasjade ja Märkide Tehas Roman Tavast (alguses oli ettevõttel teine nimi) käivitamiseni 1924. aastal oli isa sõjaväeametnik.

1930. aastal tellis Roman Tavast J. Kiili paaditehaselt väikese 15-valöör (15-V) klassi kiiljahi. Selle Soomes konstrueeritud ja Soome Purjeliidu poolt klassijahiks kinnitatud jahiga oli Helsingis tutvunud Eesti purjespordi suurkuju Paul Butte ning soovitanud alust tootmiseks Tallinnas. P. Butte tegi jahi konstruktsioonis ka mõningaid muudatusi, mida klassitingimused lubasid. R. Tavasti jahi nimeks sai Thea omaniku vanema tütre järgi. Ka P. Butte sai samas tehases valmistatud 15-V jahi omanikuks kahasse vandeadvokaat Nikolai Teissiga, jaht hakkas kandma nime Needy. Buttede ja Tavastite perekond käisid omavahel tihedalt läbi, samas jahiklassis võisteldes aga olid mehed kibedad konkurendid. 1938. aastal ostsid Tavast ja Butte kahe peale ka 12 ruutmeetrise jääpurjeka Hoog.

Roman Tavast oli Saaremaa Merispordi Seltsi ja Helsingi Merikarhut jahtklubi liige. Koos TYK märgiga ja mitme muu märgiga on need klubimärgid kinnitatud isa portsigarile. Kõik märgid on omaniku väljateenitud ja (peale Merikarhut märgi) tema enda ettevõtte poolt valmistatud nagu ka portsigar ise. Toosi esiküljel on Kaitseliidu uus Põhjakotkas, TYK vimpel ja Thea vimpel, tagakülg on kaetud miniatuursete märkidega.

Portsigari (ilma märkideta) on isale kinkinud TYK viimane ennesõjaegne asekommodoor Mihkel Piigert, mida tähistab kinkija kullast signatuur. Portsigari koos mõne muu väärtuslikuma esemega andis isa 1940. aastal enne lõplikku katastroofi Paul Butte kätte, kes peitis need maa sisse oma Rannamõisa suvila krundile. Kuigi maja sõjas hävis, leidis P. Butte peidetud asjad pärast sõda ja tagastas omaniku perele.

1933. aastaks oli J. Kiili paaditehases valminud juba 6 15-V klassi jahti. Need olid punasest puust kaunitarid ja heade sõiduomadustega. TYK registris oli 1938. aastal neli 15-V jahti, peale Needy ja Thea veel Sotka (notar Mihkel Uesson) ja Riff (ohvitser Otto Soomer), samal ajal oli kuulsaid Haisid klubis samuti 4; üldse oli TYK lipu all tollal 32 kiiljahti pluss 4 mootorpaati. Soomes on 15-V jahte ehitatud kokku 24.

Alates ehitamisest iseseisvusaja lõpuni oli Thea üks TYK aktiivsemaid jahte võistlustel ja tuurisõitudel. Klubis räägiti, et Thea mehed lasevad ennast ka surmahaigena sillalt paati tõsta ja pärast võistlust jälle sillale tagasi. Tihedat kasutamist võimaldas asjaolu, et jahti hoidsid käigus peale omaniku veel kaks jahtkaptenit. Kõigepealt spordiajakirjanik, „vanakapten“ Heino Anto, kes oli töötanud R. Tavastiga koos sõjaväeametnikuna ning kellel oli vabariigi algusaastatel olnud oma purjejaht, teiseks pangaametnik, jahtkapten Felix Parre, samuti R.Tavasti lähedane sõber.

Võistlustel oli kapteniks rohkem Tavast ise. H. Anto on värvikalt kirjeldanud TYK aastaraamatutes oma seilamisi Theal, kui viis jahi võistluspaika, näiteks Viipurisse. Sealt tuli peale R.Tavast, kes oli perega suvitanud Soomes tuttavate pool. Ise mäletan vähemalt üht ülesõitu Soome lahest 1939. aastal, kui Theal oli meeskonnaks isa Roman, ema Erna, noorem tütar Sigrid ja mina.

Thea võistles E-klassis või oma 15-V klassis nii palju regatte kui neid oli. Näiteks 1933. aasta hooajal võttis jaht osa tervelt kümnest rahvusvahelisest võistlusest ja sai neist kuus esikohta. Auhindu oli suhteliselt palju ka selletõttu, et selles klassis oli alati vähe osavõtjaid. Osa R.Tavasti võidetud auhindadest on sõjad üle elanud. Seda, et veri on paksem kui vesi näeb sellest, et kõik auhinnad, mille on välja pannud saksa ESYC, on valmistatud sakslasest kullassepa Joseph Kopfi vabrikus, mitte kunagi Tavasti juures. Ka J. Kopfi pojad Hilmar ja Kurt olid mõlemad ESYC liikmed. J. Kopfi firma tegi suurepärase kvaliteediga hõbeäärega kristallasju, karahvine, suhkrutoose, vaase ja tablette. Ääristamiseks eeltöödeldud kristall oli pärit J. Lorupi klaasivabrikust. Hõbeäärele graveeriti võistluse korraldaja, koht ja aeg. Need auhinnad olid väga hinnatud. Selliseid tooteid eesti hõbesepad enam ei valmista.

Roman Tavast pani ise välja mitu omanimelist rändauhinda, mis olid loomulikult valmistatud tema enda tehases. Omavaheliste korraliste võistluste punktiarvestuste võitja karikat ega selle fotot säilinud pole. 1914. aastal G.V. Brockhauseni poolt väljapandud Tornaado karika pikimate meresõitude eest võitis Thea jäädavalt 1937. aastal. Karikas on täna Eesti Meremuuseumi omanduses. Selle asemel pani R.Tavast samal aastal mängu uue rändauhinna - R.Tavasti miilisõidu pokaali. See ligi kilone hõbepokaal asub Eesti Rahva Muuseumis. Oli ka veel 1936. aastal R.Tavasti väljapandud Tallinn –Naissaare võidusõidu pokaal. Väga hinnati samas tehases valmistatud hõbepeekreid TYK vimpliga ja jahiregati kujutisega, peekrile on graveeritud annetamise aasta.

TYK karikavõistluste auhinnad

TYK karikavõistluste auhinnad

On veel põhjust rääkida R.Tavasti tehase auhinnatoodangust. 1938. aastal pani Mereväe Ohvitseride Kogu välja auhinna kaugeimas sadamas käimise eest. Mustast tammest alusel on hõbedast maakera ja annetaja logo. On säilinud vaid auhinna foto. Viimase maailmasõjaeelse jääpurjetamise hooajal saadud tähtsaimaks trofeeks oli Euroopa Jääpurjetamisliidu rahvaste auhind XV- monotüübi Euroopa meistrile. Sõja ajal Saksamaal hoitud auhind on tagastatud ja säilinud. Mõlemad auhinnad kujundas ja valmistas Väärtmetallasjade ja Märkide Tehas Roman Tavast.

Väärtmetallasjade ja Märkide Tehas natsionaliseeriti 1940. aasta juulis. Algul jäeti omanik tehase tehniliseks juhiks. 14. juunil 1941 Roman Tavast areteeriti. Samal hommikul küüditati Venemaale tema abikaasa, kaks tütart ja poeg. Isa ja tütred enam kodumaad ei näinud. Roman Tavast hukati 3.augustil 1942 Sosva surmalaagris Komis.

R. Tavasti ettevõttest sai tehas Metallmärk, hiljem Tallinna Juveelitehas. Märgivalmistamise traditsiooni hoiab 1993. aastal taastatud OÜ Roman Tavast, mis ka nüüd valmistab TYK märke ja auhindu.

Tallinna Jahtklubi aastaraamat 2011.